KÜSIMUS HARIDUS- JA TEADUSMINISTRILE - MIS ON EESTI KUTSEÕPPE VISIOON?

Triin Ploompuu, Eesti Masinatööstuse Liit MTÜ

Eesti majanduse suurimaks pudelikaelaks on kvalifitseeritud oskustööjõu puudus. Eestis on liiga palju keskhariduse, aga ilma konkreetse erialata inimesi tööturul. Juba aastaid on olnud mehaanika, tootmine, tööstus jt tehnikavaldkondades tööpakkumisi, millele ei ole võimalik leida vastavate oskustega inimesi. Samas on meil ka töötuid, kel ei tee midagi selleks, et oma konkurentsivõimet tõsta ja kuskile tööle asuda. Kutseõpe on tööstuse seisukohalt võtmetähtsusega ja ootame juba aastaid pikisilmi visooni, mis tõstaks kutseõppe ja oskused eraldi fookusesse ja ausse.

Kutseõppe sihtgrupp?

Juurdunud on arusaam, et kutsekooli lähevad need, kel hinded kehvad ja kes tõesti gümnaasiumis hakkama ei saa. Kes mulle suudab selgitada kuidas näiteks põhikooli keskmise hindega 2,7 on võimalik õppida tehnika erialadel kutseõppes CNC-pinkide operaatoriks või CAD/CAM joonestamist, mehhatroonikat või robotioperaatoriks? Need valdkonnad on ettevõtetes seotud põhifunktsiooni ehk tootmisega ning eeldavad töötajatelt pidevat enesetäiendamist ja tootjatelt seadmetesse investeerimist. Õppes on olulised motiveeritud ja kvalifitseeritud õpetajad, vastavate seadmete olemasolu ja õppurite huvi ja teadmine, et tööturul on nõudlust. Meil on vaja kutseõppesse meelitada andekaid tehnikavaldkonna entusiaste ja talente, kel on huvi ise midagi arendada ja teha.

Kui meil on täna igale põhikooli lõpetajale koht gümnaasiumis, siis kes üldse peaks kutseõppesse minema? Kuuldavasti ei luba gümnaasiumid kutseõppeasutusi põhikoolinoortele oma programme tutvustada, sest nad võivad nii kaotada oma õpilasi ja olulist pearaha. Teiste riikide näited ja õppurite jagunemine on siiski kõrghariduse ja kutseõppe vahel veidi võrdsem kui Eestis.

Üha rohkem olen igapäevaselt oma töös kohtunud inimestega, kes peale kõrghariduse omandamist töötavad oma valdkonnas praktikutena, kuid kes soovivad oma erialaseid oskusi täiendada õpingutega kutseõppes. Nende inimeste ootused õpingute osas on kõrged ja tihti võiksid nad täiesti ise praktikume oma kursusekaaslastele läbi viia. Kõik trendid näitavad, et just vanemate õppurite osakaal kutseõppes on tõusuteel ja kutseõppe kvaliteet peab olema sellisel tasemel, et ka neil seal midagi õppida oleks.

Ka tuleks vaadelda eraldi hobiõppureid, kellele meeldib aasta-aastalt Eesti haridussüsteemis tasuta mitmeid erialasid omandada, kuid kes teevad seda iseenda tarbeks ning ei jõuta oma oskustega tööturule, et suuremat väärtust nende teadmistega luua.

Kutseõpetajad - võtmetähtsusega sektori jaoks

Kui kohtusime OSKA uue masina- ja metallitööstuse uuringu tegijatega, ütlesin, et kutseõpetajate palgad tehnoloogiavaldkonnas ei ole konkurentsivõimelised. Peale aastaid sellest rääkimist küsis värskelt meie uuringu tegija kas ma olen Haridus- ja Teadusministeeriumis selle sõnumi edastanud? Loomulikult oleme, see pole olnud teema, mis oleks edasi arenenud. Kui majandusel läheb hästi, siis võiks rahastus jõuda ka nendeni, kes selle eest on hoolt kandnud ja kandmas. 70% Eesti ekspordist teeb töötlev tööstus ehk siis tehnikavaldkonnad.

Kutseõpetajad on sektori jaoks võtmetähtsusega ja sellele positsioonile peab tekkima konkurss. Meil oleme erinevate osapooltega arutanud, et palgaarvestuses võiks arvesse võtta, et kindla eriala spetsialist teenib täna sektori keskmist, millele lisanduks eraldi töötasu pedagoogiliste oskuste ja staazi eest. Ühest küljest on oluline oma valdkonda tunda ja teisalt peaks seda sisu suutma ka oma õpilastele nii edasi anda, et nad nende teadmiste ja oskustega töökeskkonnas toime tuleks.

Kui üldhariduskoolides on probleeme õpetajate keskmine vanus, siis samas olukorras on ka kutseõpe [1]. Kutseõpetajate järelkasv on oluline teema. Tehnikavaldkonnas tuleb järjest juurde digitaalseid lahendusi, uut tehnoloogiat ja uuendusi tootmiskorralduses, üha olulisem on hoida kutseõpetajaid pidevalt kursis ja koolitada. Muutnud on ka see, et kõikvõimalikke õppematerjalide kättesaadavus ja usaldusväärsus seab õpetamisoskustele hoopis teised ootused.

Kutseõppe juhid peavad suutma kutseõpetajaid motiveerida pikaajaliselt, korraldama töö nii, et anda aega pidevaks enesearenguks ja täiendamiseks ning proovida minimaliseerida läbipõlemist.

Kui täna kaotame mõne kutseõpetaja kas pensionile või erasektorisse, jääb järele väga suur tühimik, mida on äärmiselt keeruline, kohati võimatu täita.

Joonis 1. Kutseõpetajate vanus. Statistikaamet 2020.

Mainekujundusest ja mitte ainult

Mäletan üht mõne aasta tagust vestlust, nimelt Arto Aas oli värskelt alustanud Tööandjate Keskliidu juhina ning sattusime eraldi vestlema olulistest tööstusvaldkonna murekohtadest. Arto ütles, et äkki ta polnud varem ehk süvenenud ja sellele eraldi tähelepanu pööranud, aga ta ei osanud enne oma senist tööd nimetada ühegi kutseõppeasutuse juhi nime. Ometigi on tegemist väga suurte mõjukate organisatsioonidega, millel on otsene seos majanduse ja oskustööjõu teemaga. Tal on õigus, ka mina polnud enne oma töös nendega kokku puutumist neid juhte ja organisatsioone osanud märgata. Samas ka haridus- ja teadusministrid läbi aegade pole väga palju aega pühendanud eraldi kutseõppe teemade käsitlemisele ja avalikustamisele. Kuigi tööandjad räägivad kvalifitseeritud oskustööjõu puudusest ja probleemidest juba aastaid.

Näiteks Eesti Masinatööstuse Liit MTÜ kui tunnustatud kutseandja viis kevadperioodil 2021 läbi erinevatel erialadel 36 kutseeksamit 8 kutsekoolis üle Eesti ja kutsetunnistus omistati 429-st taotlejast 341-le õppurile [2]. Samas kui masina- ja metallitööstuse sektori 35 000 töötaja keskmine vanus näitab samuti ohutuld. Arutlesime mõni aeg tagasi oma Nõukoguga kasvucoach’i Indrek Sauli juures, mida meie tööandjatena saaksime teha oskustööjõu kriisis? Võtsime OSKA uuringust olemasolevad ja prognoositavad tööjõu ja erialadega seotud numbrid, võrdlesime neid tänase hariduspakkumisega kõrg- ja kutsekoolidest ja tekkiski küsimus – mida me selle hiiglasliku vahega peale hakkame, millised on meie jaoks siis üldse lahendused ja võimalused?

Kui ettevõtjad mõtlevad täna ise koolitusklasside sisustamisele ja õppe korraldamisele, mujalt riikidest tööjõu kaasamisele, töötajate koolitamisele, investeerimisele robootikasse ja digitaalsetesse lahendustesse, põhikoolis STEM õppe arendamisele ja tööõpetuse tundide kaasajastamisele jne. Siis mind isiklikult huvitab väga milline saab olema tänaste teadmiste ja numbrite osas majanduse osas nii oluline teema nagu Eesti kutseõppe visioon? Kuhu ja kuidas me peaksime edasi liikuma, head haridusjuhid?

Eesti Masinatööstuse Liit MTÜ (www.emliit.ee) esindab 144 liikmes-organisatsiooni, kelle eesmärk on arendada masina- ja metallitööstust Eestis. Sektoris tegutseb 2200 ettevõtet, töötajad on ca 35 000 ja sektor on läbi aegade Eesti üks tugevamaid eksportööre.

Viited:

Statistikaamet, https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/haridus/kutseharidus
Eesti Masinatööstuse Liit, https://www.emliit.ee/et_EE/blog/uudised-1/post/kuidas-mojutas-covid-19-masina-ja-metallitoostuse-kutseeksameid-212

Avaldatud kolumn AS Ekspress Meedia väljaandes EESTI TÖÖSTUS Talv 2021/2022.

Eesti Masinatööstuse Liit soovib kauneid pühi!

Alexandra Lumiste